Wednesday, January 29, 2014

Day in Pittsburgh

20. jaanuar on päev, mil ameeriklased tähistavad Marthin Luther King'i päeva. Meie jaoks tähendas see aga seda, et saime vaba päeva ning võimaluse nautida nädalavahetust lausa 4 päeva (reeded on mul enamasti vabad). Et sellist olukorda maksimaalselt ära kasutada, otsustasime toakaaslase ja ühe tema jaapanlasest sõbrannaga pühapäeval Pittsburghi minna. See pisike (300 000 elanikuga) linn asub minu kodukohast vaid 2,5 tunnise bussisõidu kaugusel ning ka bussipilet on täitsa mõistliku hinnaga (25 dollarit üks ots). Kuna meid mõlemaid ootas kodus ees hunnik kodutöid, siis leppisime seekord vaid ühepäevase reisiga. Aega oli meil seega muidugi liialt vähe, kuid olen kindel, et lähen lähiajal sinna veel tagasi (jäi ju seekord nägemata Pittsburgh Penguins'i hokimäng ning varsti on algamas ka pesapalli hooaeg).
Sattusime reisima ühel tuulisemal ja jäisemal päeval, aga linn üldiselt jättis päris hea mulje. Eriti meeldis mulle Andy Warholi muuseum, mis oli tõsiselt inspireeriv ja huvitav koht. Kahjuks ei tohtinud muuseumis sees pilte teha, aga kui kedagi huvitab, siis SIIT leiate natukene informatsiooni. Tõsiselt uuenduslik, geniaalne ning andekas inimene, kes oli osav nii joonistamises, graafikas, fotograafias, filmikunstis kui ka äris. Nimelt on ta üks tuntumaid popkunsti esindajaid ning näiteks ajakirja Interview asutaja.
Lisaks sellele jalutasime läbi Pittsburgh Pirates'i pesapalli staadionilt, imetlesime erinevaid linnavaateid, käisime shoppamas ning nautisime head sööki.







Hommikusöök City Cafe's: Itaalia omlett kartulite ning baguette'iga.


















PNC Park ehk Pittsburgh Pirates'i kodustaadion
















Kuigi enamus aega oli ilm üsnagi talutav, siis aeg-ajalt pidime kannatama just selliste jäiste tuulepuhangute all


Nagu näha, on ameeriklased juba praegu väga Valentini päeva ootuses



Muidu on kõik siiani veel täitsa hästi. Olen üle elanud juba kaks testi, millest esimene läks väga hästi ja teine keskpäraselt. Esimeses pidin lihtsalt selgitama, mis on "cognitive bias" ja kuidas see mõjutab meie analüüsimisvõimet. Teine oli aga pikem ja keerulisem töö, mis hõlmas nii Hiina kaardi kui ka imperialistliku ajaloo tundmist. Ees ootavad mind aga toredad ajad. Homseks on vaja esitada Intelligence aines esimene kodutöö, mis tähendab seda, et pean analüüsima 1989. aastal Iowa plahvatust võrdlevate hüpoteeside meetodi abil (vaatlema erinevaid tõestusmaterjale, koostama maatriksi ja seejärel kaaluma, milline hüpotees on õige). Reedel ootab mind ees esimene eksam aines World Regions. 
Saime Intelligence aines kätte ka oma mid-term assignment'id  ning minu grupi ülesanne näeb välja selline: "The director of the NCTC is concerned by the prominent role that al-Qa’ida-linked groups are playing in Syria, Iraq, North Africa and elsewhere. Draft a report discussing the terrorist group’s on going evolution as an international security threat."
Tundub ju lihtne?

Lõpetuseks jagan teiega huvitavat fakti, et olen viimase paari päeva jooksul suutnud lausa 3 korda kukkuda. Esiteks, on kõik teed haigelt libedad. Teiseks, ei oska paljud inimesed lund kõnniteelt ära kühveldada. Ning kolmandaks, on see libedus ja lumi kümme korda hullemad, kui pead päevast päeva pidevalt ronima üles- ja allamäge.
Aga other than that on kõik siiani veel äge, inimesed toredad, peod lahedad jpm.

Friday, January 24, 2014

The first two weeks

 Tänaseks olen USA-s olnud täpselt kaks nädalat ning olen selle ajaga õppinud palju rohkem, kui oleksin kunagi arvata osanud. Alates sellest, et oskan nüüd iseseisvalt leida üles WalMarti ning kasutada PRT-d (Personal Rapid System) kuni selleni, et olen õppinud tundma iseennast, enda nõrkusi ja tugevusi. Võõrasse kohta tulek lihtsalt sunnib seda tegema, sest siin oled sina ise ainus, keda täielikult usaldada saad.
Ameerika on kontrastide maa ning seega on need kaks nädalat olnud üsnagi kirjud. Uus elukoht, uus toakaaslane, uued tutvused, uued seiklused – kõik on nii uus. Olen kokku puutunud ülimalt toredate inimestega ning samas kohanud ka inimesi, kellega ei tahaks kunagi mingit pistmist teha.  Õnneks on neid esimesi inimesi kordades rohkem!



Üldiselt on aga kõik siiani väga äge! Inimesed on nii toredad, kool ja õppejõud lahedad ning sama kehtib kõige muu kohta. Olen nende kahe nädala jooksul kuulnud nii palju armsaid komplimente kui pole ilmselt terve aastaga kuulnud. Inimesed tulevad tihtipeale tänaval lihtsalt sulle ligi, kiidavad su mantlit või ütlevad lihtsalt, et sa näed hea välja. Paneb ju naeratama küll.
Tänaseks on ka minu tunniplaan kinnitatud ning kuigi pidin mitu ainet välja vahetama, olen lõpptulemusega üsnagi rahul. Nimelt võtan ma see semester neli ainet: Intelligence Analysis Methods, Modern China, Government of Japan ning World Regions. Minu isiklikeks lemmikuteks on kaks esimest ning eriti just Hiina aine (shocker, I know). Mõlemas aines on lihtsalt nii ägedad õppejõud, kes muudavad kõik õpitavad teemad nii huvitavaks.
Vaid üks kolmandik minu selle semestri kohustuslikust lugemisest. 

Mida ma vist eelmine kord ei maininud, on see, et ma elan ühiselamus. Nimelt Arnold Apartmentis, mis asub Downtown campuses.  Tänu sellele on kõikidesse loengutesse minek vaid umbes 5 minuti küsimus.



Mul on ka toakaaslane, kelleks on hästi tore ja sõbralik Jaapani tüdruk Kanami. Ma arvan, et mul täitsa vedas, et just tema enda toakaaslaseks sain. Ainus probleem on see, et me mõlemad oleme ilmselgelt väga halvad orienteerujad ja seega suudame me peaaegu iga kord kuskil ära eksida.
 Meil on kahene tuba, kuid tänu toa keskel olevale liigutatavale seinale on meil isegi natukene privaatsust. Tuba ise ei ole just eriti luksuslik, kuid samas vähemalt kolm korda suurem kui minu tuba Raatuse ühikas. 



Meil on lisaks veel oma pisike kööginurk, kaks garderoobi ja vannituba. Suurimaks miinuseks on ilmselt siinsed aknad, mis ei pea kinni ei tuult ega lärmi. Seetõttu olime toakaaslasega mõlemad terve esimese nädala täiesti magamata. Aga eks harjub ka sellega tasapisi ära.

Veel tühi garderoob




Tänu stipendiumile ja kõikvõimsale Student ID kaardile on minu elu siin üsnagi luksuslik. Lisaks tasuta majutusele saan ma ka näiteks tasuta ühistransporti kasutada ning kolm korda päevas süüa. Söögi valik on masendavalt hea. Kui siia tulles kartsin, et lähen selle pärast paksuks, et Ameeriklased söövad vaid rämpstoitu, siis nüüd mõistan, et võin täitsa ilma rämpsu söömata paksusks minna. Näiteks hommikusöögiks on võimalik valida esiteks igal kujul omlette, munaputru jms, peekonit, erinevaid sandwiche, wrappe, müslit, krõbinaid, puuvilju, kooke, küpsiseid jpm. Õhtusöögiks oli täna valida wrappide, tacode, burritode, salatite, risotto, kana, pasta, kookide, pudingu ja jäätiste vahel. Ürita sa siis sellise toiduvaliku juures mõistlikuks jääda.
(Kahjuks unustan ma sööma minnes alati kaamera kaasa võtta ning seega pärinevad paar söögipilti kahjuks minu telefonist. Samas, at least you get the picture)


Minu suurim nõrkus - peanut butter ja kõik Reese's tooted

Siis kui hommikusöögiks liiga palju häid asju pakutakse


Õnneks toob paksude ameeriklaste nägemine mind siiski maa peale ning seega pole asi veel päris hulluks läinud. Positiivne on veel see, et mulle on võimaldatud ka tasuta sportimine. See tähendab, et võin piiramatult käia nii jõusaalis, ujumas, grupitreeningutel või võtta endale hoopis personaaltreeneri. Ehk teen järgmine kord ka seal mõned pildid. 
Minu kõikvõimas Student ID Card
Otse loomulikult olen juba külastanud ka USA ööklubisid ning käinud ka majapeol. Pean tunnistama, et kõik on täpselt nii nagu filmides (punased topsid ja õlle keg kaasa arvatud). Ära mainimist väärib kindlasti nende imetabane tantsu- ning riietumisstiil. Mõlemad sobiksid paremini mõnda erilisemasse klubisse. Kuigi õues on miinuskraadid, lähevad Ameerika neiud peole nabapluuside ja miniseelikutega ning ei, nad ei pane jalga sukapükse ega peale jakki. Klubides ei ole nimelt riietehoidu ning seega lähevad nad kõik välja riskile väljas surnuks külmuda. Õnneks hõlmab nende tantsustiil palju füüsilist lähedust ning seega saavad nad vähemalt sel viisil sooja. 
Samas kui pidudele minnes löövad tüdrukud end ikka väga üles, siis koolis käivad umbes 90% neist koolipusades. Ma ühelt poolt hindan nende school spirit’it ning tore on näha, et nad on oma kooli ja koolilogo üle väga uhked, aga samas on see üsnagi harjumatu. Kuna mina olen harjunud koolis käima seelikute, kleitide või niisama viisakate riietega, siis erinen kohalikest tüdrukutest ikka päris märgatavalt. Samas ju nad tunnevad end siis niimoodi mugavalt.  

Kui esimesel nädalal sain käia väljas nahkjakiga, mis oli eest lahti, siis üleeile oli meil näiteks lumetorm ning -10 kraadi külma. Tänaseks langesid külmakraadid juba kahekümneni. Seetõttu on ka väga palju loenguid viimastel päevadel ära jäetud.

Mul oleks nii palju rääkida, aga ei taha seda postitust nüüd nii meeletult pikaks ka venitada. Järgmine kord räägin ehk pikemalt Pittsburghist, korvpallist ja muudest toredatest asjadest. Tegelikult on pilte ootamas palju.


I miss you already!!!


Teie Kai :)