Friday, December 27, 2013

Lumine postitus + USA: Millal, miks, kuidas?

Alustan seda postitust sellega, et annan ka blogilugejatele (kes küll ilmselt on läbi Facebooki minu tegemistega kursis) teada, et 10 päeva pärast sõidan ma pooleks aastaks USA-sse. Sellega seotud asjaajamiste tõttu pole mu ajagraafikus olnud aega, et blogimise peale isegi mõelda. 
Ma mõtlesin anda lubaduse, et kirjutan oma sealsetest seiklustest ka blogisse, kuid pärast pikka (või ka mitte nii pikka) kaalumist otsustasin, et ei ütle praegu midagi. Loodetavasti leian aega, aga suure tõenäosusega regulaarselt blogivat vahetusõpilast minust ei saa. Jään oma "fotoblogi" liistude juurde ning üritan teid aeg-ajalt kostitada piltide ja juttudega teiselt poolt ookeani. Enne minekut üritan aga anda väikese ülevaate, kuidas ja miks ma sinna lähen ja mida ma seal tegema hakkan. 

Tänase USA-teemalise jutu taustaks jagan teiega mõned nädalad tagasi Saaremaal tehtud pilte, mis meenutavad rohkem jõuluaega kui praegune tänavatel laiuv pori, vihm ja tuul. Lõpus on ka mõned pildid Tallinnast. 



Seda, et ma tahan mingi hetk välismaale minna, teadsin ma juba keskkooli ajal. Selle suve lõpus võtsin aga vastu kindla otsuse minna ja selleks, et vältida kahtlusi, otsustasin seda teha nii ruttu, kui võimalik.


Tartu ülikool on sõlminud erinevate välismaa ülikoolidega partnerlepinguid ning pakub seega palju võimalusi igale poole kaugele või lähedale õppima minemiseks. Esialgu olid kaalukausil UK, Hiina ja USA. Lõpuks valisin sealt välja Hiina ja USA, sest Tsinghua ja West Virginia ülikoolides oli võimalik õppida just neid valdkondi, mis mind enim huvitavad.



Sooritasin keeletesti, täitsin avaldused, kirjutasin motivatsioonikirjad, küsisin õppejõududelt soovituskirjad ning septembriks olid kõik dokumendid koos. Üle jäi vaid stipendiumikonkursi tulemusi oodata. Millalgi oktoobris tuli mulle kiri, et Tartu ülikooli stipendiumikomisjon on mind välja valinud ning nüüd on vaja anda enda kindel "jah" sõna, dokumendid WVU-sse saata ning sealset viimast kinnitust oodata. Kahjuks/õnneks saabus Hiina kinnituskiri kuu aega hiljem ning selleks ajaks olid juba USA asjad osaliselt aetud. WVU kinnituskirja ootasin ma aga kaua ning sel hetkel tundus see aeg kohe eriti venivat. Ma olin juba pooleldi enda peas välja mõelnud, et vastus on ei ning jääbki minemata, aga novembri viimastel päevadel kiri siiski tuli.



Sellele on järgnenud kuu aega paberite ja online ankeetide täitmist, viisaasjade ajamist, lennupiletite ja öömajade otsimist, reisi ja tervisekindlustuste sõlmimist ning veel paberite täitmist. Kuna pidin detsembri jooksul sooritama ära ka kõik oma eksamid ning esitama kodutööd, siis on see viimane kuu olnud üsnagi hullumeelne. Hoolimata väikestest viperustest olen aga siiani täitsa rahuldavalt hakkama saanud. Tänaseks päevaks on mul lennupiletid olemas ning ka see on enam-vähem kindel, et mingisugune elukoht mul sealse ühiselamu näol pakutakse ning ka süüa antakse mulle kolm korda päevas. 


Koht, kus ma järgmised 5 kuud viibin, asub USA idaosas, West Virginia osariigis. West Virginia University asub Morgantownis, mis on umbes 30 000 elanikuga pisike linn. Hooajaliselt lisanduvad neile elanikele mõned tuhanded WVU õpilased. Kokku on WVU-s umbes 30 000 õpilast. Oma maine poolest meenutab linn veidi Tartut, sest kogu elu keerlebki just suuresti ülikooli ja tudengite ümber. Ülikoolielus on kesksel kohal sport ja eriti Ameerika jalgpall. 



Minu erialaks on seal nagu Tartuski Political Science ja International Relations. Otsustasin võtta aineid, mida ma Tartu ülikoolis võtta ei saa, ning eriti keskenduda Aasia ja Hiina teemadele. Kuna hetkel on mul ainete registreerimisega väike probleem, siis ei oska ma teile täpselt öelda, mis aineid ma lõpuks võtta saan, aga kaks ainet, mis on praeguseks kindlad, on näiteks National Security Analysis ning Modern China.




Minu ülikool näeb välja selline:




Tänaseks on kõik ning kui kellelgi on USA kohta küsimusi, siis kirjutage joonistage mulle Facebook'i või blogi kommentaariumisse. 
Lahkun Tallinnast 6. jaanuari hommikul kell 5.05 Frankfurti, sealt edasi Washingtoni ja Morgantowni. Tagasi tulen 10. mail. 

Näeme!

Thursday, November 7, 2013

Trip to London

Hoiatan, et antud postitus sisaldab VÄGA palju pilte ja üsna palju teksti, seega varu aega ja kannatust. 

Lõpuks ometi jõuavad teieni ülejäänud Londoni pildid, mille üleslaadimisega juba liiga kaua oodanud olen. Reisimuljete jagamine tuleks kõige paremini välja küll kohe pärast koju jõudmist ehk siis, kui muljed on veel värsked, aga kui õigel ajal aega pole, siis tuleb seda hiljem teha.

Nimelt viibisin oktoobri alguses oma kolme väga armsa sõbrannaga Londonis. Idee hakkas küpsema juba suve lõpul ning piletid saime lausa naeruväärselt odavalt (umbes 66 eurot). Katsetasin esimest korda RyanAir'iga lendamist ning hoolimata sellest, et odavlennufirma teenuste kasutamine tundus mulle veidi õudne, ei leia ma hetkel midagi märkimisväärset, mille üle kurta võiks. Reisile eelnevast ajast veel nii palju, et ühegi reisifirma abi me ei kasutanud ning põhilise töö tegi ära Ann, kes oli juba varasemalt päris mitu korda Londonis käinud. Broneerisime ette öömaja, tegime uurimustööd erinevate vaatamisväärsuste kohta ning ostsime ette ära ka mõned sissepääsupiletid (internetist ette ostes on võimalik saada nt vahakujude muuseumi ja London Eye piletid umbes 10 eurot odavamalt).

Pean ütlema, et kogu reis oli ütlemata lahe! Kõik läks oodatult ning isegi paremini. Eriti vedas meil ilmaga, sest kui tavaliselt räägitakse Inglismaa sügisest kui vihmasest ja sombusest, siis meie saime sealviibimise ajal  nautida hoopis päikest ja 20-kraadist soojust. Eestis samal ajal valitsenud kümnele kraadile oli see tõeliselt hea vaheldus.
Esimesel päeval jõudsime Londonisse päeval ning pärast seda, kui olime sõitnud bussiga oma hotelli ning end seal sisse seadnud, asusime linna avastama. Soetasime endale Oyster cardid ja sõitsime metrooga kesklinna. Õnneks asus meie öömaja vaid paar metroopeatust põhilistest vaatamisväärsustest nagu Big Ben, London Eye jne, seega oli liikuda üsna mugav. Juba esimesel õhtul võlus London mind oma imeilusa kesklinna, jõeäärse promenaadi, ülisõbralike inimeste ning uskumatult heade tänavamuusikutega. Ma olekski jäänud sinna jõe äärde istuma ja sealseid muusikuid kuulama, kui teised poleks mind sealt ära tirinud.

Vaade lennukist












Järgmist hommikut alustasime hommikusöögi ning Starbucksi kohviga, mis minus seekord jälle veidike pettumust tekitas. Edasi liikusime Tate'i modernse kunsti muuseumi, kust mul kahjuks eriti pilte pole, sest sain esialgu kirjade järgi aru, et seal ei tohi pildistada. Alles hiljem sain teada, et enamikes saalides tohtis siiski ilma välguta pildistada. Seejärel vaatasime üle The Millennium Bridge'i, St Paul's Cathedral'i ning pärast kerget pildistamist punaste telefoniputkadega suundusime Madam Tussaud's vahakujude muuseumisse, kus veetsime päris mitu-mitu tundi. Saime pilti nii Usain Bolti kui ka meie iidolite One Directioniga. Pluss külastasin elu kõige jubedamat õudustemaja - päris ausalt. Pärast seda suundusime Oxford streedile, kus olime meeletult odavate hindade tõttu sunnitud nõrkemiseni shoppama.

































Kolmandat päeva alustasime Hyde parkis jalutamisega. Lisaks nägime heategevuslikku poolmaratoni ja üliarmsaid väikseid oravakesi. Pärast seda vaatasime üle Buckingham Palace'i, Trafalgar Square'i ja Westminster Abbey. Käisime London Eye'l, mis oli küll hea kogemus, kuid võrreldes ülejäänud elamustega pigem minu jaoks veidi kahvatus. Võib-olla olid ootused liiga suured, ei tea. Aga lahe oli ikka. Seejärel jalutasime veel linnas, käisime Piccadilly Circuse'l ja Chinatownis, kus tundsin end kuidagi eriti koduselt. Söime maailma parimaid kaneelirulle, mida tahaksin ka praegu saada. Pärast viimast Oxford street'i külastust, olime sunnitud tagasi minema hotelli, sest minul ja Stinal oli aeg hakata kohvreid pakkima. Nimelt olime me Stinaga Londonis vaid kolm päeva ning Laura ja Ann jäid sinna veidi kauemaks. See kohvri pakkimine oli üks elu raskemaid ja naljakamaid, sest proovi siis ära mahutada käsipagasi kohvrisse kaks korda rohkem asju, kui sinna tegelikult mahtuma peaks. Lennujaama jõudmine oli ka omamoodi seiklus, sest meil polnud õrna aimugi, kust bussipileti osta saame või kust buss väljub. Aga kõik läks hästi ning jõudsime viimase bussiga lennujaama, et siis öö läbi oma varahommikust lendu oodata. Kui keegi kunagi plaanib veeta Stanstedi lennujaamas ööd, siis ei soovita.

























































Koju jõudes ootas meid küll Eesti külm ja hunnik koolitöid, aga reisilt saadud emotsioonid olid nii positiivsed, et isegi see ei heidutanud.

Lisan lõppu mõned mitte minu tehtud pildid ka (mõni Anni kaamerast ja mõni Stina või Laura tehtud):